Me oleme pidevalt ümbritsetud erinevate helidega ning meie kuulmissüsteem peab hindama, kas need on meile ohuks või mitte. Seega kuulmissüsteem peabki alati olema valvel ning mingil määral tundlik.
On aga olukordi, kus kehaline reaktsioon on üleliigne ning tekib helide puhul, mis pole meile tegelikult ohuks. Sageli tekib selline olukord sensoorse ülekoormuse korral, millega on tuttavad paljud lapsevanemad ja ka mürakeskkonnas töötavad inimesed.
Helitundlikkus ehk hüperakuusia - suur tundlikkus igapäevastele tavapärastele helidele, näiteks võtmete liigutamine, nõude klirin, tolmuimeja heli, koera haukumine jpm.
Õnneks ei esine hüperakuusiat väga sageli. Arvatakse, et see on ühel inimesel 50 000st. Kuigi seda peetakse kuulmishäireks, ei esine paljudel hüperakuusiaga inimestel kuulmislangust. Samas võib tinnitus ja hüperakuusia olla esmane märk kõrva tekkinud (müra)kahjustusest.
Helitundlikkus võib olla võimendunud:
- Kui sa oled juba muudel põhjustel stressis, võib müra võib seda tunnet võimendada
- Müras viibimine põhjustab ärrituvust ja ülestimulatsiooni, mis võib omakorda helitundlikkust võimendada
- Sa oled väga kõrge tundlikkusega inimene
- Sa oled viimase piirini viidud, oled kergelt ehmuv
- Helitundlikkus tuletab meelde varasemat traumat
- Müras viibimine võib süvendada ärevuse tunnet
Rohke helitundlikkus võib olla kurnav, tekitada stressi ning ärevust ja segada igapäevast toimetulekut.
Millest helitundlikkus tekib?
Nagu varasemalt oli kirjas, võib helitundlikkus olla seotud kuulmislanguse või mürakahjustusega.
Mõningatel juhtudel võib suurenenud helitundlikkus olla aga seotud mingi muu põhjusega, näiteks kõrvapõletiku, migreeni, peatrauma või autismi spektrihäirega, ja võib vahel olla ka ravitav. Kui helitundlikkus ei tulene mingist ravitavast põhjusest, on võimalus seda siiski kontrollida ning sellega edukalt toime tulla. Kõige levinumad viisid helitundlikkuse leevendamiseks on heliteraapia (et harjutada kuulmissüsteemi uuesti igapäevaste helidega hakkama saada) ning kognitiiv-käitumislik psühhoteraapia.
Oluline on mitte hakata vältima igapäevaseid helisid, kuna see võib helitundlikkust hoopiski võimendada. Seega ei tohiks ka summutavaid kõrvatroppe üle kasutada.
Helitundlikkuse puhul võivad abiks olla spetsiaalsed kõrvatropid, mis summutavad ümbritsevaid helisid minimaalselt, aga vähendavad helide teravust. Sellised ainulaadsed kõrvatropid on Calmerid (täpsemalt saad lugeda SIIT).
Kindlasti peaksid ka helitundlikkusega inimesed kasutama kaitsvaid ja helisid summutavaid kõrvatroppe valjude helide sees viibides (meelelahutusüritused, mürarikkas töökeskkonnas jne), aga ei tohiks oma kõrvu üle kaitsta just tavapäraste helide eest. Kui kasutada pidevalt kõrvatroppe kodus või tänaval liikudes, siis kõrvatroppe ära võttes tunduvad ümbritsevad helid natukene isegi tugevamad kui enne. Seetõttu ongi oluline anda kõrvadele kõrvatroppidest pause. Summutavaid kõrvatroppe võib kasutada, aga mõõdukalt.
Kui on soov oma kõrvu natukene rohkem kaitsta, siis helitundlikkusega inimestele sobivad kõige paremini mõõduka summutusega kõrvatropid, mis mingil määral võimaldavad kuulda ka ümbritsevaid helisid. Soovitan Vibes kõrvatroppe (täpsemalt saad lugeda SIIT), kuna nende kõrvatroppide filter pakub ühtlast helisummutust kõikidel helisagedustel. Tänu sellele jääb ka kõrvatroppidega helikogemus võimalikult loomulikuks, lihtsalt on vaiksem.
Sa võid olla erineval moel helidele tundlik
Kui tunned, et konkreetsed helid teevad sind vihaseks, võib tegemist olla misofooniaga.
Misofoonia - konkreetsed helid tekitavad viha ja vastumeelsust, eriti teiste inimeste poolt tekitatud kehalised helid (mälumine, hammaste krigin, sõrmede naksumine jms) ja korduvad keskkonnahelid (kella tiksumine, krõbinad, sahinad, plõksumised jms).
Kui helid teevad sind väga ärevaks või on kartus tugevate helide ees, võib tegemist olla fonofoobiaga.
Fonofoobia - püsiv ja soovimatu valjude helide kartus. Tegemist on pigem ärevushäirega, mitte kuulmishäirega.
Mida teha, kui sul on helitundlikkus?
Esimesena oleks mõistlik pöörduda audioloogi juurde, kes saab teha kõik vajalikud uuringud kõrvade seisukorra hindamiseks. Audioloog saab toetada sind ka heliteraapia rakendamisel. Kui helitundlikkus tekkis pärast peatraumat või sa tead, et see on seotud näiteks migreeniga, pea nõu perearstiga, kes saab vajadusel suunata neuroloogi vastuvõtule.
Kui sa tunned, et helitundlikkus segab igapäevast toimetulekut, oleks mõistlik otsida tuge psühholoogi juurest. Psühhoteraapia on tavapärane ja sage osa helitundlikkusega paremini hakkama saamisest.
Sageli aitab ka see, kui sa ei jää helitundlikkusega üksi. Jaga kogemusi oma lähedastele inimestele ning veelgi parem, kui sa leiad kedagi, kes on sama teekonda läbi teinud või on sama teekonda hetkel läbimas. Paljud tinnituse ja helitundlikkusega inimesed on rääkinud, et teiste inimese kogemustest õppimine on andnud väga häid tulemusi.
Vaiksemaid hetki kõigile!